nostalgia

kuidas saada kätte raha tartus üliõpilaselu elanud indiviididelt?

mälestused maksavad. maksavad kättegi. maksavad ka teiste omad, aga kui on oma omad, siis rahakoti lukku kinnihoidev käsi on eriti lödi.
baar karpmajas on idee nimi.
see peaks olema kusagil annelinna otsas. mingi 5. korrus. ostaks 2-toalise korteri ja sinna teeks. püstaku inimesed ostaks ära. 2. korruse muti hakkaks saama raha selle eest, et permanentselt oleks pliidil kapsasupp ja et seda ust ka paotaks. ainult viimasel juhul on ta summavääriline. siis mingid mutid käiks oma äkkiviha seal baaris välja elamas. kriiskamas, et neil on öörahu, mida nad tegelikult ise oma kriiskega purustavad. siis põhiline on, et alt uks on kinni. kood on, aga keegi ei tea. peoperemees käiks isiklikult seda avamas. nii uksest sisse saadud, siis esimene tereütleja on hais. aga siit maalt peaks mälu hakkama kena kaastööd tegema- oi, kus meie ajal oli ka ikka nii, et 1 kapsasupi tegija oli koridori peale. ülesminek. uks. see peab olema nahaga polsterdatud 80-ndail ja kraabitud. uks oleks lahti isegi, autentsuse nimel. keegi jokkis vana tuleks vastu ning tervitaks. külalised niisiis saavad aru, et nad pole esimesed. võõras tekitab hirmu, et kas on õige paik, aga nii on ju alati olnud. esik on tosse ja ketse täis. ühtegi täispaari pole. külalised siis veidi ehmuvad oma sandaalidele mõeldes, aga loovutavad needki. köögist tuleb keegi väga joviaalne neti, kes pakub kõrbenud küüslauguleibu. võetakse kaks kontsu ja liigutakse suure toa suunas. pilk vasakule viitab vaid sellele, et seekord on köök suitsetajate pesa. sealses sinas sinad sina. jalad viivad elutuppa, kus on kamp, kes on tellitud kohale, aga jätab mulje, et ollakse väga spontaanselt tulnud. istutakse kusagile maha ja siis hakkab keegi otsustavalt sooja kartulisalatit papptaldrikult pakkuma. aga ka nii olnud, seetõttu neelatakse ka see soe ollus alla. keegi on muusikakeskuse juures ja proovib muusikakogu kuidagi käivitada. kuna tellitud on pidu peale ekvaatorit ülikoolis, siis saab külalistele osaks küsimus, millal lõpetad? kaugel lõputööga oled? seda küsivad kõik, väikeste vahedega. algul püüab külaline nagu tervameelne olla, aga kolmandal korral nüristub siiski. seejärel võetakse läbi õppejõud, kõik eraldi, kõik koos ja siis endatehtud paaridena. loomulikult käib kogu jutt monostõrskaja taustal, mis naudib oma odavust rohekas pudelis. viinad olevat siiski otsas juba. astub tuppa ka keegi vanapoiss, kes on lõpetanud. rahva pahameel saab talle osaks. neiu majandusteaduskonnast teatab, et ta noormehe isa olla lennuki ostnud ja nüüd poiss olla odavuse nimel lennukijuhtimist usa-sse õppima läinud. supilinna haritlasi paneb see vaid õlgu kehitama ja oma villases kihnu kampsunis veidi rohkem higistama. karlova mehed arutavad õ- tähe üle, et kust otto selle kõveriku motiivi leidis. keegi ninatark ütleb, et tollal olid kasutusel ka kreeka tähestikuga trükimasinad, et küllap sealt. mõnus vaimne rahulolu saab toas osaks. need, kes pole oma erialaga siiani leppinud, need ronivad kööki, peletades sealt teised välja, kes toovad uusi tuuli tuppa, kus on selline veini, inimeste kehade ning mistravaiba lõhn. keegi võiks õppelaenu kohta ka midagi ütelda, aga seda peab veel mõtlema, sest ilma selleta pole õiget olemist. korporatsioonide pihta loobitakse sappi, organiseerumata inimestele saavad osaks aga sapikivid ise. ühislaul. kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra üle koiva maa jõe... jne. siis tuleb ka veidi tümpsu, sest eklektikata kukuks asi läbi. keegi teavitab, et wc-s on paber otsas. keegi hüüab, et seda pole seal ju olnudki. korter ise olla saadud vanatädilt, kelle sektsioonikapid katavad seinu kui standardtapeet. mingi hetk hakatakse arutama, et kuhu keegi läheb, püütakse moodustada taksosõidugruppe. aga enne jõuab kriiskav muti kohale ja ütles, et politsei tuleb. keegi, kes on kõige enam napsitanud, saadetakse läbirääkimisi temaga läbi viima. hapukurgipurk läheb käiku. sihtotstabeliselt siiski. keegi teeb omal initsiatiivil moderntantsu riidekirstu otsas. mingi paarike ilmselt tekib nii või naa. kerge moositamine on läbiv motiiv. tsitaat derridalt ja umberto ecolt tuleb samuti tellida, et keegi ometi esitaks. barthes oleks rutiinne. vist. leitakse veel mingi pudel, mis paneb nii mõnedki diskursust analüüsima. mõned saavad siiski enne minekule, kui keegi "aliasega" letti tuleb. mõnedel pole pääsu. nii on see alati ju olnud. keegi kääksutab telekat, aga kuna tegemist on intelligentidega, siis laidetakse see massikommunikatsioonivahend kohe maha. köögis askeldavad naised, kelles tärkab kokk peale neljandat tequila ringi. ju siis oli ka tequilat. vannitoavanni kirjeldamine ehk oleks liiga naturalistlik ja võiks idülli olemust liiga võikalt tabada. alati on neid, kes keskoolipidude ajal istusid kodus ning mängisid perega lotot või õppisid harfi. alkohol on neile vallutamata terra incognita. aga ka külalised longivad esikusse, sest riieteotsing on tõeline mälumäng, lepitakse siiski ka teistsuguste kingadega, minnakse ning unustatakse konspekt, mille pärast end üldse kohale veeti. arve saadaks külalistele koju tegelikult, sest miks lasta rikkuda õhtut fiskaalsel moel. kojuminek läheb kusagilt hamburgeriputkast läbi, mis kuulub samuti antud baari ketti.

aga ma ise roniks sinna vast küll vanemana kohale. sinna baari karpmajas.
paljud detailid ilmselt sadestuvad alles aastate mustikamahlas, kõik ikka autentsuse nimel.
p.s. ma tahtsin kirjutada selle pidude koondportree üleolevalt, enne kui sellised peod hakkavad must enesest jutustama. üleolevalt.