magasime täna kinolinal, panime tiitrid vahele, et üksteisele otsa ei keerutaks.
tegemist oli thrilleriga, kus selgus juba poole pealt, et ma olen saaremaa onupoeg.
ka publik jäi magama, kuigi jah, "ässades" oli juba see koht, kus mees naise kõhu peal mune praadis, aga me lõikasime selle ka sisse. ainult ühe koha peal oli tunne, et igav hakkab. see oli siis, kui kuppelmaastik, koerad ning lapsevanker karjusid, et kompositiooniviga, kompositsiooniviga, et vaja on üldplaani. õnneks tuli meelde poetess, kes ilust vaimustuna viskas oma pärlid emajõkke, kaamera suundus otse joones sinna, pärlitele järele.
beatles´te vanale videole maandudes selgus, et SEE diskotaat tartust oli ka bändis.