hotelli võlu on see, et ta kestab öö või kaks.
tulin aastaks. see pole õhin, mille saatel alt võtmeid võtaks.
puhtal linad küll on iga päev, aga lõimelõngad neis poovad.
friikartul maitseb kui terve elu riisi söönud hiinlase olematu ettekujutus kartulist,
aga võibolla eksib kartul ise ja hiinlasel on õigus.
madalad majad lõhuvad pilvi ikka, missest et teevad seda põlvili maas.
liiga palju valel ajal sündinud inimesi,
liiga palju aega, mis läheb mööda, jõudmata õigeid inimesi ära oodata.
täpselt mu seina taga elab papi, kes on nii üksi, et palub mul rääkida valjemalt- siis kuuleb ka tema.
ta rääkivat mulle mõttes vastu, väidetavalt väga vaimukalt, väidetavalt deklameerides.
baaris istub meil tihti ühe eliitkooli võsuke, keda vanemad on lasknud ümber maakera tiirutada. nii ta siis reisib kui kosmonaut ja skafander jääb alati tema ja maailma vahele. ühel päeval kavatsen ma sinna teha augu, kasvõi nõela diameetri suuruse, aga ma teen.
liiga palju on siin inimesi, kelle siiajäämist aastateks ei märkaks keegi.
liiga palju on siin inimesi, kes oma siiajäämist aastateks ei märkaks.
hotelliaknast avaneb siiski hunnitu vaade- koer ja keegi tal veel kaasas.
näe, daami nööri otsa pannud ja nüüd veab teda.