teisipäev, veebruar 01, 2005

Mäo

Mul kordub iga nädal yks stseen,
iga ainumaski nädal.
Istun Mäos ja ma pole üksi.
on alati nii, et olen ma ise ja siis on veel 1 vanem mees,
kes on mu saatus, vähemalt selle koha peal.
Joome kohvi ja 50 aastat vanusevahet haigutab me vahel, aga me pole vihased selle pärast.
Kogusin natuke mälestusi teisest ilmasõjast, sest ilma selleta pole vanem põlvkond väga saanud.
See koht jääb suisa meelde, kuidas saksa piloot kaskedesse takerdus ja ta langevarjust said külanaised omale kiigele minekuks kleidid. Refrääniks olid saksa sõdurite magusad kommid. Saksa sõdurid tulid õhtul sauna ja kui ikka kivid praksusid kuumas, siis jooksid nad välja, sest ju see on venelane, kes pommitab sedasi.
Paljad mehed, püssid käes.
Ajalugu oli alasti ja kes seda siis ei kardaks.