ma käisin rattaga sõitmas. kõik rattaga sõitjad on mu sõbrad ütleks erlend.
kohe algusest peale näkkas. mul pole sedasi kunagi olnud. mul olid silmad nii lahti nagu tõllarattad. keegi oleks võinud küsida, kus kutsar on, aga samas inimesed kandsid kogu nädala toitu koju ka, niiet mis sa segad, käed niigi läbi. esimene leid oli laualamp, punane ja aastast 65. siis oli küll äravalitu tunne. ma jätsin lambi paika ja sõitsin edasi. punt tomateid oli mu järgmine aare. see ajas juba suu kõrvuni. jalad rohelistes dressides väntasid edasi, aga nad ei pidanud palju, sest järgmine peatus oli puruvihane tinasõdur, mis lebas arbi tänaval. mul oli kõhu peal sahtel kui gurul, kui kängurul. tegelikult mahub ikka palju. tinasõdur kõhtu ja siis edasi, va väntaja. kassitoomel oli kena näha, et seda niidetakse muruniidukiga. see mõte ajab siiani naerma. keegi oli teele sättinud ajalehetäie valgeid klaare. "võta" oli selle kompositsiooni nimi. "ei võta!" oli sel hetkel minu oma. supilinna spordipargis ootas mind hobuseraud. ma vaatasin inimesi, kes olid ka rattal väga hoolikalt. mõned olid mulle võõrad, mõned tuttavad, aga nad ei osanud ilmselt mitte aimata ka, et selles kontekstis olid nad suisa mu sõbrad. siis ma keerasin rattanina kodu poole, sest tasku oli täis ja rohkem poleks enam meelde ka jäänud.