mina ja annelinn

the city of anne/talent

ja see pole üldse kantrilaul. me saime eile jälle kokku. kui suu suitses, astusin bussist maha. mina ja maailm. mina ja trubetsky. mina kui metsik hobune. lasteaedu oli kokku kolm. tõesti kolm. ma ei teadnud, et kaunase puiestee on okeanos, mis lahutab kahte maailma. sest inimesed, kes elavad 1-15 pole eluilmaski kuulnud, et selliseid maju ka oleks, mille number on üle 30. mind ei ole olemas. keegi olla üle tee tulles isegi kunagi ära eksinud. läti neiu omal poolel, mina omal poolel otsimas üksteist. me ei hakka ju üksteisele ütlema, et kuule, ma tegelikult teisel pool teed. lõpuks vahetasime kogemata pooli. aga ega seda ka ei öelnud. lõpuks surusin koodi vale ukse juures ja siis ootasin teda.
selgus, et ka tõnul on sünnipäev. ma ütlesin, et ma ei suuda. ta ütles, et ole mureta, alles 25-selt hakkab aju kärbuma. 37-ne naine tundis muret, et ega pole ta tõttu toas mulla lõhna. perenaine andis pulmafotode albumi asemel kogemata salajaste piltide oma. katsu sa neljandalt korruselt maa alla vajuda. põrand on limiit. kass, kes kunagi kala pole taht, lagistas räimi süüa. kolme sorti salatit oli. lehttaiganat oli. küpsetatuna, aga ikkagi tundus ta nagu niplispits masinate ajastul. keegi tunnistas üles, et oli emale oma hammastest kaelakee teinud. emal oli tänulikkusest pisar läigatanud silmanurgas, kõrva sosistati, et äitäh, aga ma siiski ei kannaks seda. keegi olla oma elust 10 aastat küünlaid söönud, tahid jätnud alles. jõuludeaeg oli raske, suu jooksis pidevalt vett.
1 abielumees saatis mu bussile, aga refleks oli tal selline, et kui õue saime, tahtis käest kinni võtta.