valge vares lahjendas siirupit "minevik", kui künnivares sisse astus ja meenutas, et mittemiski ei välista, et ta on pelgalt tünnivares. seened seisid ühel jalal, uskudes, et nad on kunagi kurgedega ühes mestis olnud. püstijalabaar oli otsekui seente pealt maha viksitud ja neile omane vaid. kärbseseen kohendas kraed ja lõi lepatriinule külge, argumendiks neid ühendavad täpid. keegi lõi letti searasva pakendi, millel 1 rõõmus siga naeratas nii, nagu poleks ta aru saanud, mille jaoks ta poseeris. nuttev siga vorstile! skandeeris tigu, kes oli igas teemas kodus, sest asi see siis minna poole jutu peale kotta unele. siirup oli kange, sest nii kui loomad seda jõid ja oma mineviku üle mõtlema hakkasid, olid nad ühtäkki nii inimlikud.