isa, ma nägin sind esimest korda raekojaplatsil. sa ei lõiganud mul seal mitte nabanööri katki, vaid loopisid kapsapäid koorma otsast alla inimestele, justkui vett hanede selga.
teist korda nägin sind pildil. sa olid seal karvamütsiga. ka siis ei rääkinud sa minuga.
kolmas kord oli siis, kui külakorda jõudsid meile. tulid pajakindad käes ja lehvitasid. rääkisid küll midagi, aga kes sellest aru sai. ema tõi lauale kogu kuu talongide eest saadud toidud, sa hakkasid juba sööma, kuid siis tuli sul meelde, et graafik nägi ette, et sa peaks olema oma 3. naise juures ja tuiskasid minema.

kui sa purjus olid, siis süüdistasid mind üleriigilises elektrikatkestuses, et ma olevat oma mänguhoos õues kogemata kõik elektriliinid maha tirinud ja sellega kogu süsteemi nässu ajanud.
ämmaemandad ütlevad, et ükski laps pole ema kõhtu kunagi jäänud.
sinu puhul ma pead ei anna, sest selle maailma jaoks oled sama toores kui 50 aastat tagasi.
samas ma vist ei taha kunagi unustada neid momente, kui sa vana bioloogina tõid koju suuri pilte inimese ajust ja südamest ning kuidas me võidu peale neilt inimese hinge ja mõtteid otsisime.
sul oli alati erineva anatoomilise pildi juurde jutt. eriti kulunud pilt ajust oli jutu järgi ühe lõbusa daami oma, kes käed-jalad laiali läbi pargi tuli. venekeelsete terminitega joonised südamest, kuulusid vene lauljale, kes käis lastekodulaste vanematele nii laulmas, et paljud neist viisid oma lapsed koju tagasi.
aga kus siis hing on ikka?
vatsakestes? kodades? poolkerades?
siis rääkisid sa 21 grammist, mis pidid kehast lahkuma, kui inimene sureb. niisiis kaudselt andsid sa isegi kaalu, aga asukoha andmeid mitte.

see koht oli ka vapustav, kus sa õpetasid mind sõnu pöörama.
mina armastan- see jäi kohe meelde.
sina armastad- ununes ja ununeb ikka vahel, kui sina oma vana datsuniga mind sebral püüad riivata.
tema armastab- nii mõtlesid sa ilmselt iga naisterahva kohta, kelle pilk sul kogemata seiskus.
inglise keeles tuli sinuga to be´ga jännata.
i am a vampire- see oli mõnus tiineka huumor, aga
you are a vampire, selleks lauseks tõusid detsibellid lakke ja jätsid sinna palju poriseid jalajälgi.

sa oled aegade algusest saadik olnud üks armetu nelgiromantik. miks sa neid alati tõid, kui lilletoomine käsil oli? nad on nii odavad? kajastavad su enese väärtust? poemüüjad keelduvad muid lilli müümast sulle? prantsusmaal on nelk sulaselge leinalill, seetõttu olid sinu toodud otsekui kaunistus kaotatu hauale. ja kaotatud oli palju. kõige suurem neist oli ülevaate kaotamine.
.
kui lasteaias isasid pidi joonistama, siis ma joonistasin suvalisi mehi tänavalt, poest, bussist. vahel tegin habemega mehi, vahel prillipapasid, vahel tõelisi vuntse, sest ma ei teadnud, milline sa oled või ei tulnud ma selle peale, et sind selle teema all just joonistada. ma arvan, et kui sa kunagi, kas oma tööl või kusagil ametiasutuses oleks pidanud lapsi joonistama, siis oleks sa samuti joonistanud väikesi poisse ja tüdrukuid tänavalt, poest, bussist.

kord, kuis olid meiega eriti rämedalt käitunud ja olnud kadunud mõni aeg, tulid sa meile, gloobus käes. act local, think global. nii sa vist mõtlesid. põhiline oli aga see, et sa püüdsid mulle ja emale selgeks teha, et meid pole kuult paista, et milleks kädistada. maakera ei keerle sinu ümber ka, kui nüüd ütlemiseks juba läks.

jah, oma lapsed oled sa laia ilma saatnud otsekui noa saatis tuvi,
kuid kas me naaseme ka õitsva oksaga noka vahel?
ma arvan, et mõni tuleb suits või näts noka vahel, tahad sa seda või mitte.
kuna sa põnevust ei salli, siis ma ütlen kohe välja, et ma tulen selle jutuga.

arva siis ise, kas see maailm veel uputab või mitte.