Tere, kodused!

Meil siin Põhja- Jäämeres vedeleb raudtee. Keegi on ta üles korjanud ja siia toonud ning lasknud jäätuda. Suviti trööpavad kalad sellel. Eriti soomust mööda on see tursale, kusjuures tursa silmad on rööbaste lugemisest pisut turses. Vanema kooli kalad on leidnud omale ka autokumme, mida nad hüljestele jaaniõhtul põletamiseks pakuvad. Linnud siin enam ei ela. Linnulaulu peate ise laulma. Ma siiski võtsin osad rabakanad kaasa. Toppisin nad vatti täis, et üleminek oleks eriti pehme. Õhtuti käime lindudega kaljujooniseid uurimas. Kunagi kirenud kana vaieldamatu lemmik on pika kaelaga jäme luik, kellele joonistaja on unustanud nokamütsi teha. Lindude varjatud huumor. Paarist topisest olen lendajad ka teinud, kui ise olen Kuu pealt alla kukkunud.

P. S. Pühapäeviti on külmunud raudtee vanadele kaladele tasuta!
P. S. S. Hüljeste panipaigad pole kummist, niiet ärge rohkem kumme saatke.

Nastja ja rabakanad