Raju reede

Mul on olnud päevad. Aasia filmide omad küll, aga kuidagi väga mandlisilmsed ja pika kaelaga. Kleidid on nii pihtas kinni, et annab küüsi taha lükata. Juuksed läigivad kui noored selged peeglid. Nende suitsetamine on vines ime. Saladusi kantakse mäkke üles ja maetakse auku. Armastus on igas plaanis kohal, silmad ei sega, närused mineviku detailid küll. Hotellitubade lehk on nii lõputult eht. Koosolemised rikuvad lõplikult lahusolekuid ja selle magusat sitari pininat. Argise elu peale lastakse koheselt koitõrjet, pärast enam ei pruugi jõuda. Marineeritud tshillikaun ei mäleta enam suvepäikest ega hotelli toa numbrit.
Tokyos on nii kitsas, et inimestel pole ruumi suunurkade tõstmiseks.