Ristisõjad

Ma jõudsin koolis ristisõdadeni. Tegelikult ei osanud teemat kartagi. Igatahes poole jutu pealt läks üks tüdruk esimeses reas endast täiesti välja, Urbanus II käitumine oli tema jaoks talumatu.
"Kuidas paavst võib sedasi üles kutsuda! Mõõgaga usku levitada! See pole moraalne!"
Mõtlesin, et rahustan teda jutuga renessansi aja paavstidest, kelle keskmine nimi oli kombelõtvus ja luksus. See oli kriisi viimane aste. Tütarlaps oli nutma puhkemas. Ajaloolise empaatia vastu olen ma jõuetu. Ma tean küll, et võin mõne jaoks õudusi rääkida, kuid mul muuduvad oskused õpilaste kriisist välja toomiseks.
Ajalootunnis peaks psühholoog istuma kusagil nurgas, et siis shokis õpilasi kokku korjata ja kokku lappida, sest muidu me ei tule sellest keskajast puhtalt välja.

Selle tüdruku padi võis olla õhtul täitsa märg.