reede, veebruar 25, 2005

(2001)

ma olen korra vaid wallpaperit lehitsenud, aga mulle juba näib, et ilmselt see meeldib mulle. tallinnas rythmis käies ma mötlesin, et yksindus on nyyd tasuline. lihtsalt. et ta vöiks olla kabiniides pakutav. naised ja mehed eraldi käivad ja rebivad rullist paberi. kirjutavad sellele oma nime, mida nad enam ei mäleta. esimest korda vigadeta. nad on sees kauem, kui väljasolijad ära oodata jöuavad. poodidesse tuuakse aparaadid, mis hoiavad saiad sama hästi soojad, kui külmikud teevad jäätistega. palun vii mind koju ytleks ma koduuksel vöhivöörale postiljonile, kui mulle tal kirju anda pole. ja pensioniraha ka veel mitte. jöevees pesen lambavilla, kui ma nutma hakkan. sest ma tean, et helsingis ma kunagi ei naera soo päikseprille enam. kui, siis ainult kottpimedal ööl, kui me jookseme rongile, kus liisad ja harrid oma lakitud blondide juuste all mötlevad, kui kaugel on aeg, millal rongis tuleb kuupiletit igal sisenemisel komposteerima hakata. kuu löpuks jäävad tyhjad pihud, kuhu on hea poolik jenkki pakk panna. tegelikult on ainus asi kohvikann, mis mind köögis ootab. oma yhe punase silmaga. pesumasina tuled peaks ka pölema panema, sest aeg on hiline.elava hobuse juures on mu kalm. isegi kui ma elan veel.ning need linnud, kes juba ammu on välja surnud, jooksevad yle selle. sest nad surid välja, kuna ei osanud lennata.