Ma olen esimest päeva uues kohas tööl. Ma ei tunne siin oma meelest kedagi.
Kohutavalt sarmikas daam tõi mulle millegipärast kimbu lilli ja ytles, et ega kevad pole enam kaugel. Ma olen natuke löödud sellest kimbust ja kevadest, mis nii lähedal.
Aga see daam polnud ainus. Tuli teine daam ja andis oma kapis mulle sahtlid. Mõnes kontekstis on see hullemgi kui lillekimp. Päeva teise poole ülesanne on liituda mõne kohviringiga.
Hea meel on sellest, et mu koolis on ka terass ja seal on aiatoolid ja see vaade läheb lahti juba õpetajate toast.
Mulle on alati meeldinud pateetika ja eriti internetis. Täna tuleb tõdeda, et ma oleks justkui koju jõudnud. Seda, et kõik muutub, ma siia ei lisa.