meie aja kangelasi

vahepeal on imesid olnud. kohati nii, et enam ei imesta.
esmalt ma käisin kapsalehega rootsis. küsiti ja katsuti, aga ma olin ikka mina.
pass oli mitte ainult pesumasinas käinud, vaid ka lihtsalt kiledatest pindadest loobunud. mõned isetehtud on ka ausamad.
kukkumine vanadaami otsa, kes käis nooruses senegalis meeste jahil, on ka pöördumatu õnn, sest isegi see seik pole tema elus tähetund, vaid on suvaline vilkumine pimeduses. ta jõuab vestluse ajal käia ka laua all, kui on vaja ning siis mõtled vaikselt, et milline suhteprobleem suudab sellele naisele vastu panna, kui ta juurde vastuvõtule sattuda, aga nõustaja on ta vaatamata sellele.
mingi härrasmees tõi mu siis võõrsilt koju. ja see polnud ka lihtne inimene, mis kohati paneb väga igatsema kergemaid frukte, aga need pole ammu enam menüüs.
härra ise müüs nuge, aga oli oma kaubast palju teravam. üks tema vanaemadest pidas praeguse järve selveri koha peal kitsi. kui kitsedele oli sokuga kohtumist vaja, siis ta võttis kitse paelaga käe kõrvale ja viis mööda järvevana teed vanasse loomaaeda. teine vanaema käis jälle inglismaa kuninganna juures, kui too tahtis medalit anda. iga kord kui mõni inglise laev tallinnas maabub, siis laseb ikka selle vanaema auks kahuripauku. üks nendest vanaemadest sünnitas lapse varjendis, kui tallinnas toimus suur pommitamine. peale pommirahet kõndis ta rahulikult läbi suitsevate varemate kodu suunas, laps lihtsa nartsu sees kaasa vappumas. samas miski ütleb, et härrani endani ma ei jõuagi, aga tol päeval ma tegin seda siiki.
täna, kui sattusin sõdurpoistele peale solaariumis ja nad olid laigulised, tundsin, et ma enam ei pea vastu.
pisiasjad on tähtsad. ikka veel.
lihtsad inimesed on seejuures nii lootusetult kadunud.