haigla set

üleeelmine laupäevõhtu, kus olime mõelnud, et mitte muhvigi pole teha, tuli rästik ja andis oma panuse, aga mitte see pole tähtis. tähtis on see, et rästik on endiselt uss loom. tema sutsakas viis maarjamõisa traumapunkti ootama oma tundi. laupäeva õhtu traumapunktis aga ka selline flaieritega pidu, kuhu saavad nii vähesed ja flaieritel on verehind. igatahes, sa istud ja vaatad. laual lebab hunnik neerukausse ning kujutad ette, kuidas neid kasutatakse, aga loodad, et siiski mitte nii, nagu sa alguses arvasid. olengud on seal muidugi sellised, et need, kes koju muidu lähevad, sageli tuuakse tagasi poolel teel juba. ma tahaks, et ühel päeval oleks zavoodil ka selline teenindus. aga tõesti ainult ühel päeval. nojah. see traumapunkt ikkagi. samal ajal oli mul just hakanud queeni periood, mis tähendab, et juba kolmandat korda elus tundub freddy ainuvõimalik ja teised elushinged ka. need siis üürgasid klappides ja nii käisin ringi mööda haiglat. ja no olgem ausad pole paremat seisu, kui olla kord dj haiglas, sest ma ei tea, kas on lugu, mis veel paremini sobib tramapunkti ja kiirabisse, kui "don`t stop me now" ja "show must go on"?
teistele osakondadele on ka mõeldud.
ooteruumis hoidis ootajaid pinges lugu nimega "we will rock you".
apteegis hümniks sai ootamatult, aga seda kindlamalt "i want it all". edasi kujunes loetelu järgmiselt: neuroloogia setis oli vaid "under the pressure",
ortopeedia omas aga "i want to break free", hooldusravis "these are the days of our lives", günekoloogias käis kogu tants ümber "a kind of magic"-u, psühhiaatrias "i`m going slightly mad", haiglast lahkumise puhuks üürgas odavates kõlarites "we are the champions".
lemmikuks kujunes siiski intesiivravi osakond oma kahe hitiga "who wants to live forever?" ja siis sellele otsa "too much love will kill you".