oi, villi

tsauks, villi šeikspiir!

kirjutan sulle esimest korda ja loodan, et sa loed asja parajas toonuses.
vaata, sa ütlesid, et kogu maailm mängib. jah, ta mängib, aga selle juures mängib ta vahel nii üle, et piinlik on, aga häbi ei ole.
olin täna oma portfelliga ja õieli rahakotiga kusagil bussijaamas ja valmistusin põhjalikult pileti ostuks. nägin üht oma kooli vilistlast ka veel ja tahtsin just dialoogi alustada, kui kõik kaardid kukkusid rahakotist maha, otse bussi alla. kummardasin siis, et neid haarata, aga märkasin, et osad kaardid olid ikka nii kaugele läinud, et vajalikuks osutus seelikuga heita käpuli bussi alla ja kraapida nad kokku. seelik polnud mingi pikk undruk, aga ega siis küsitud, et mis oleks, kui tõesti oleks.
marurahulik oli seal bussi all. siuke hetk rubriigist- hetk endale ja mitte ainult. siis tõusin peale mõtlust ja kraapimisi püsti, sukad sopased ja liiga kõnekad. astusin ausalt bussi ning istusin maha. buss võttis paigalt ja ma vaatasin puhast valget lund läbi oma rahulike silmade. nägin, et valgel lumel siras mu pangakaart. ega midagi, kimasin bussjuhi juurde ning peatasin veelkord bussi ja jooksin kaardi järele. inimesed bussis vaatasid aknast, justkui elades kaasa.
bussis tagasi olla heitsin magama ja võimalik, et see lugu ei õpetanud mulle ikka midagi.


villi,
kui tartu tuled, teen välja, eriti kui pangakaardiga maksta on vaja.

bii riil,
p.