kunagi oli telekas saade, kus terav, aga ka siiski vananev saatejuht küsis oma saatekülalistelt, kes olid ka teravad, aga veelgi kiiremini vananevad, alati ühte ja sama küsimust-
kas teie tähetund on ees või möödas?

ja siis daamid, aga ka härrad, kelle näojoontes voolas puuder kui hall laava, vaatasid korraks lauale, korraks kaameramehe pükstesse. muigasid ja ainult kõige kõrgem teab, mis nende peas toimus, kuidas seal jooksid möödunud aplausid ja lillesülemid ja hilinenud katarsised kokku. või kui kõrgel käis ära vererõhk. kuidas selleks saateks selga aetud ülikond hakkas kiskuma ja traagelniidid oleks tahtnud lahti minna, kui nad oleks omal ajal alles jäetud, kuidas selleks saateks selga aetud dekoltee näis oma sügavuses nii pinnapealne.

mida need külalised siis vastasid?

alati, et nende tähetund on kindlasti ees.
vastas ka see kirjanik jah, kellel polnud viimased 20 aastat vaim tulnud peale või ka see baleriin, kes nüüd laval varvastele tõustes luigena tõesti surekski.
vastas ka see daam jah, kes filmis suures plaanis oleks olnud pigem maastik kui karakter.


ärritab see, et nad tegelikult ei valetanudki vist.