naabrimees lõhub seina, seina meie vahel. ta pole üldse kaugel enam. lõhub piirid eneses ja siis tuleb minuni. kobav tere ja siis annab mulle kirka ning lõhume edasi piire ning ruume. ülejärgmises kohas istume maha, puhkame nagu noored jumalad. meenutame naist, kes lõhkus taburetiga lagesid ja vanaeite, kes tegi kohe alguses majad vundamendita. lõpuks kui pole enam midagi, pole ühtegi seina, on meil kõik seinad, killustikuna. see pole loomine ega ka hävitamine, see pole tõmme ega ka tõuge.
see on kahe ehitusbrigaadi kohtumine, projekteerija teadmata.