Kaks ainsat

Midagi jääb ikka meelde, midagi antakse kaasa ka. Don Juani ema piima sisse tilgutati tõmmet, armuõitsemise oma. Juan ei pidanud tantsusaalist korvide vanikuga lahkuma, ka tema pisarad ei liiminud padjasulgi.
Aga ta tuli ühte saali ikka veel. Valli baari või kusagile selle juurde, kuigi tolku sest polnud. Urbanistlik miljöö satäänist välja ei teinud. Vaatas küll pikalt naiste silmadesse, aga seal veeresid mündid. Ta vaatas veel ja kysis, kus on täna Valli. Juan mõjus kaabakana, kes ei anna seda kohe, mida pärast enam ei taheta. Jää veel hiljaks, ole veel murdja murtud südamete ookeanis! Ole veel Don Juan ja ma hakkan karjuma. Valli ronis kirikutorni ja igal täistunnil hüüdis üle linna-
"Juan, lase vesi välja oma silmist."
Pool linna reageeris, sest kes poleks olnud Don Juan.