neljapäev, detsember 02, 2004

Kui sa tahad armastada, pead õppima lumel kõndides jälgi mitte jätma.

Täna tuli udu, nii isiklik ja nii hõrk. Mu vanaema kõndis oma lehmadega udustel hommikutel alati külast välja, oma ilma servale. Õhtul läks siis otsima seda rohumaad, kuhu ta lehmad oli ketti pannud. Lehmad olid alati otse kaljuserval, nii möödetult paigas, nagu oleks memm seda ette näinud. Mõnikord jooksid lambad udu sees Sõrve säärele ja käisid seal mööda laide, kuni hirm tuli villa alla ja nad tulid koju tagasi. Villa sisse takerdnud teokarpides puhus ookean.