neljapäev, märts 17, 2005

Mu ees pesti just valget marmorpõrandat,
ta läikis kui jää,
aga ma läksin ikka tast sopaste saabastega üle. Jäljed olid kolossaalselt kalossaalsed.
Nii kurb ka, kui ka ei ole, tuli mul meelde,
et ma olen tänaval jalutades ühelt kontvõõralt mehelt lipsu kaelast võtnud.
Mees ei hakanud vastu ka, sest kõik oli talle liiga ootamatu. Ta ei suutnud ennast ikka üldse kokku võtta. Lips ei sobinud talle grammigi.
Jalutasin lipsuga edasi ja siis panin selle kaela mehele, kes juhtus vastus tulema ning kelle kael oli nagu tühi tüvi.
Too mees ka ei reageerinud. Nüüd vist üldse ei reageerita,
sest niikuinii pidevalt toimub midagi.