Jyrx

Täiskasvanuks saamine on midagi sama ulmelist kui tavaline eesti õudukas-
igav, välismaiseid analooge matkiv, üldsusele tundmatu.
Sügavalt personaalne on see, millal sellest suurekssaamise müütilisest lindist läbi joostakse.
Nüüd, kus mul on kirjutuslaud ja sellel on raamitud pilt tütrest ja ta sõbrannadest, siis ma mõtlen, et linti on riivatud. Filmides on need detailid tüüplahenduseks olukordades, kus tahetakse näidata tegelase heaolu, positsiooni, küpsust jms.
Ma ei oska ausalt vasta, kas nad minu puhul samuti lihtsalt butafooria pole.

Koolis on mu käe all noor daam, kes erinevate teemade juures ikka ja alati küsib, et kus oli Saatan samal ajal. Ja on sündmusi, kus tahaks talle tõesti öelda, et kas ei näe, et ta oli ju suisa isiklikult kohal.