Wake me up when september ends

Ma käisin jälle rattaga sõitmas. Ikka sellise hoiakuga, et tegelikult ma ei ela siin. Tegelikult ma ei jää kaadrisse. Alustama peaks tähtsamast kohast.
Sisehoov Supilinnas, kus oli koos kamp inimesi. Oluliselt kenaks tegi asjaolu, et mehed olid kõik miilitsavormis ja naised meditsiiniõe kitlites. Kõik naersid homeeriliselt ja arutasid Raja tänava asju ja uudiseid. Ammu pole purjus inimesed nii ilusad ja elusad olnud.
Sõudevõistlus Emajõel oli ka kena, sest konferansjee ei tahtnud vist võistlust kommenteerida ning jutustas lugusid Äksi nõiast ja numeroloogiast ja püüdis ka paatide numbrites nõidust näha.

Linn lõhnab õunte järele.