Neanurme ja Nurmsi

Tallinn-Tartu maantee on mu jaoks olnud tuhandete kallurikoormate kaupa umbisikulist killustikku, mis on laiali laotatud ning mille peale tuterdades ei saa nagu aru, et quo vadis. Aga aeg on selles suhtes astunud omapoolsed sammud. Nimelt igasugused tehniliste abivahendite rikked on avanud natuke kinniseid silmi ja jätnud teatud kohad meelde. Sattusin korra hilisõhtul Tallinnast tulema kahekordse bussiga Tartu ja siis oli kaunis üllatav see, kui buss peale Mäod jäi seisma ning läks kottpimedaks. Keegi hõikas veel, et mis seal uut, et me oleme ju peaaegu pool teest siiani tuledeta läbinud. Nojaa. Enamus sõitjaid haaras oma mobiilid ning tegi omast siis mingisuguse seeria pilte ja hakkas saatma koju sms-e. Käredamad helistasid ja maalisid sinna telefoni sisse tumedaid kaadreid olemasolevast olukorrast, mida keegi ilmselt väga vaadata ei tahtnud, sest aeg oli ikkagi kesköö. Kuumi jooke sai tasuta. Igal teisel käis peast läbi mõte, et kuidas seda bussi tegelikult kasutada saaks, et kes teeks esimesele korrale sauna ja teisele baari, kes elaks ise üleval ja all oleks niisama enese lõhkumise koht. Siis hüüdis keegi mikrofoni teate selle kohta, et Tallinnast tuleb uus buss ning peagi lisandus teade selle kohta, et kõik ei mahu peale. Üleüldse rahvafolkloori liikus kenasti ja imelikku. Ma küll kukkusin kraavi, kui ma bussist välja astusin, aga ma ei teinud seda meelega. Elus mahub ikka paari lähitunni sisse sutsaki kiisakavat Viru keskust oma lahterdamata lühtritega ning teisalt jäine kraav kusagil Kesk-Eestis, kus põsk on ainuke kombits. Nojaa. Ma olen alati jala läinud, kui muudmoodi ei saa. Kõndisin helkurita kusagil ja kusagil köhis mingi mees mulle tausta. Ta võis tõesti olla omas hoovis ja köhida nii palju kui tahab, aga minu sisemise hooviga see ei haakunud. Kusagilt võsast lasi keegi ka täistuled peale, aga see polnud samuti tellitud. Mulle tuldi vastu. Jälle.