Saatsin sõnumi:" Kuule, mul on liblikad kõhus!"
Ta saatis vastu: "Hakkab jälle pihta?!"
Ma ei näinud küll ta nägu, aga teadsin seda peast ka- ta muigas natuke, tal oli sutsaki hea, sutsaki kurb meel asjatult elatud aastate pärast.
Siis ma ootasin veel natuke kui valssi tantsiv Matilda.
Tema kusagil küpses. Siis saatsin uue sõnumi: "Ära sina küll kunagi liblikaid söö- nad pole söömiseks mõeldud. Kapsaliblikas maitseb kui kuivatuspaber. Kuidas saab nii rumal olla, et nii lühikest elu hakata sööma?"
Ta sai selle siis, kui oli mu ukse taga.
Sisse ta täna ei tulnud. Vaevalt, et teeb seda hommegi.
Armastus kujundlike väljendite vastu jääb.