Võrkpall

Aga ma ei käi ainult poes, koolis või kodus, vaid ma käin ka võrkpalli võistlustel. Ma ise pole selle peale varem veel tulnud, et seal võiks käia. Sellel nädalal käidud võistlustel sain ma näiteks reeglid teada, et ma mõtlen, et kui nüüd peaks jälle minema, siis oleks jälle libero või keegi sama tähtis nina. Ma ei servi küll alati üle võrgu, aga ka pime kana leiab tera ja nii kaua, kui ta leiab, siis ma arvan, et ma võiks ju käia. Mul on peopesad ja randmed nüüd natuke haiged, et kui keegi kätt palub, siis ma ei pruugi sellepärast seda anda, et nii valus on, mitte et ma ei tahaks kellegagi elu lõpuni kusagil kööginõudega kolistada või voodilinasid kokku voltida või võrkpalli mängida. Võrkpallis meeldib mulle see, et ma võin kohati nii vaba ja nii nihkes olla omale teadamatagi. Mu mälus on see mäng nüüd kusagil udutavate hommikute, salaja üle aia hüppamiste ning enda totakaks tegemiste kõrval, justkui omaette kett või ahel, mille iga osa on sama tähtis kui tervik. Peale võrkpalli võistlusi tahaks nüüd Aafrikasse minna, kuigi seal võib vabalt vähem eksootilisem olla.