Kahekümneviieka viskasin nüüd lauale.
"Tänapäeva noortel on väga imelikud mälestused. Nad kirjutavad ühe lause ja jäävad ootama. Ütlevad, et kui nad olid neljaastased, siis nad tagusid lusikaga televiisorit. Ja muud ei midagi".
Tänapäeva kahekümneviised võiks öelda, et oli aegu, kus seeliku alla lasti antsistaatikut "Lana" ja see oli ka mingi hetk millegi lõpp. Aga mitte päris.