Mina ka ei tea, miks keegi ometi lipuga ei lehvita enne hoiatuseks, et nüüd see tuleb. Isegi autode tulekul linnatänavatele jooksis torukübaras mees masina ees, et hobusõidukeid ning kutsareid hoiatada. Enne esimeset suudlust vajaks ka mingit märki, et nüüd see sõidab su peale ja su huuled jäävad sellest hetkest alates ära märgistatuks.

Esimest korda ikka täitsa ehmatas, sest kõige muu tähtsa kõrval keegi ei pidanud oluliseks vähemalt nelja silma alla öelda, et ole siis olemas ning kohal.Tol erutaval esimesel korral rong söitis mööda vaesust ja viletsust. Tahaks öelda, et suisa sihitult, aga rööpad reetsid ikka. Ma nii paluks, et sa näeks seda maastikku, mida minagi, sest ma ei näinud siis midagi, kuna udu tappis oma looriga kõike, mis talle jäi ette. Rahvast oli rongis nii palju, et liibusime kokku üheks suureks inimkehaks, kes tuksles rongirööbaste rütmis. Neid kobrutavaid huuli mäletan kuni elusõidu lõpuni. Kohvrist, mis mul käe otsas tolknes, ei lasknud ma hetkekski lahti. Suudlus oli nii tugev, et surus ka silmad kinni ning arusaamine, et see nii nüüd jääbki, jäi sinna kupee põrandale vedelema. Võimalik, et nende huultega ma oleks end laskund vanas raekojas naiseks ja meheks kuulutada, võimalik, et ma oleks neilt kõik maha lugenud. Neil oli kadunud aastate mõrkjas maitse, mida oli igatsus mürgitanud.

Silmade, põsesarnade, juuste, õlgade, keha nägemine poleks saanud midagi lisada. Kõik oli siis olemas ja kohal. Ma ei taha teada nende hormoonide ja keemiliste ühendite nimesid, mida nii mõnigi organ sel hetkel võis eritada. Need kõneleks selles keeles, mis on juba enne oma teket surnud. Võimalik, et ma ise olingi see maastik ja tema rong, aga see oli siiski See.