tik-tak

mulle tuli meelde, kuidas vanaema õhtuti kellasid keeras. tal oli neid neli- viis ja ta lihtsalt keeras neid ohjeldamatult. ta tõusmine ei käinud enam ammu kellade järgi, aga no ikka. see, kuidas ta istus voodil ja timmis nad kõik nii täpseks on siiani meeles. ja see ka, et tegelikult helises nendest vaid üks ja seegi suvalisel ajal, aga asja juures oli oluline miski muu. vedrud oli viimase piiri peal, inimese sisemist häälestatusest aga maksaks vahel veelgi rääkida.