läbipaistmatute klaasidega bussid on mõnusad. tule, kus tahad maha ja ajamasinat pole vaja.
eelmine nädal ei pidanud närv vastu ja tulin kottpimedas bussist ootamatult välja.
kusjuures ise veel palusin bussijuhti, et teeks siin peatuse. võru maanteel polnud tegelikult liiga kaua aega mitte ka käinud.bussijuhid vahel võtavad mu pildiga dokumendi oma kätte ja siis vaatavad kaua ning piiksuvad sapiselt- reaalses elus oled parem.
üle mõistuse palju tuleb sõita ning see paneb mõtlema ja lootma, et kusagil karmapangas saab nende sõidukilomeetrite eest lisapunkte.
või kui neid tõesti ei saa, siis ehk kleebitakse selga räsitud roosad tiivad ikka vähemalt.
kui heliseb kelluke, saab keegi liinibussis aru, et ega üle bussimootori allaandvate kolvirõngaste rändlinde ära ei rõngasta.