hommik on lähedal

vaatan, et nii mõnedki sõbrad saadavad kirju, mille koopiad lähevad nende isadele.
ma olen isade sihtgruppi saanud,
mõistmata mõistmist, mis meid ühendab.

ma lähen homme kloostrisse, mandlikommid taskus.

kuidas õpetada inimestele inimväärikust, kui nad on samuti pärit kodudest,
kus kevadpühade ajal toodi kollased lõngast tibud lauale,
kus linikud olid lillevaaside all,
kus ometi kõik untsu läks.

elu esimene pidu on peet.

linn

"linnakodaniku ametiks on elada koos paljudega"
fra paolino, 1314

1500 meetrit odaviset.

mulle kirjutas keegi margret islandilt ja ütles, et ta tahab minuga kirjutada eesti keeles, sest tema arvates on eesti kõige ilusam maa.
geisrid? liustikud?
björk?

keegi jamaikalt võiks ka kirjutada.
kui hea siin on ja kuidas ta siia igatseb.

siis me oleks ometi lõpuks tasa.

puna kuma

naine punastas pangaautomaadi ees nii, nagu
oleks esimest korda oma peiult kuulnud, et ka temal on tekkinud naise vastu
sügavamad tunded.

kontojääk polnud midagi säärast, mis oleks tekitanud ahastust ja päris hurra-efekti ka ei järgnenud.

äkki kajastus selles summas kaudne hinnang inimese väärtusele merkantiilses maailmas, mis oli nii üdini samaväärne tema enda sisetundega?