Wilhelm Conrad Röntgen

Ma pole sellest aru saanud veel, et kas Willy ise ka sellest kõigest osa saab, mis toimub kabinettides, kus tehakse röntgenpilte, sest mingit rõõmu peaks leiutaja saama lisaks avastamisrõõmule. Mind on kaks korda surutud asenditesse, mille puhul on omal ka natuke kahju olnud, et pole isiklikku fotoapraati kaasas olnud.
Esimene kord suruti lahtise suuga vastu seina ning millegipärast asjad venisid ka veel, et oli suisa võimalus kangestuda sellises olekus. Teine kord jälle palja ülekehaga vastu seina, aga selle vahega, et puupärlid ja juuksepatsi pidi suhu toppima ning hammastega kinni haarama, et need näha ei jääks. Ja siis peale seanssi vaatad neid arste ja nende tõsiseid pilke, et kui palju enese raiskamist on jälle ohvriks toodud ja ainus lootus on, et Willy ise vaatab seda kusagilt naeru tagasi hoides pealt. Milleks muidu säärased pantomiimid?

Moo meelest on elu mõte ja unustamine kuidagi väga lähedased nähtused, kuid siiani ei osanud sõnastada nende omavahelist seost. Kuni ma vaatasin filmi saja-aastatest inimestest Slovakkias, kelle käest filmimees ei väsinud küsimast, et kuulge, mis see on see elu mõte. Daamid ja härrad naersid talle vastu ja ütlesid, et nad on selle ammu unustanud. Viimne kui üks neist. Kaks härrat ütlesid, et kui nad meelde tuletama hakkaks, et siis tuleks ehk isegi meelde, aga ei hakka praegu selle üle juurdlema. Need saja-aastased oli üldiselt oma ea kohta väga vormis: kes oskas kuut keelt, kes mäletas Esimese ilmasõja rivikäske peast, kes karjatas oma lehmi ja luges samal ajal astronoomialast ajakirja. Üks meestest oli kaotanud jalad alates põlvest, mistöttu oli ta viimased aastakümned põlvili maas roomanud ja sedaviisi oma talumajapidamist korraldanud. Sedasi toimetades poetas ta vaikselt, et on ainus inimene, kes on nii palju põlvitanud ja mullas sobranud ja mullaga nii harjunud.
Mullaga mitteharjujaist tuleb mulle ühest raamatust meelde kirjanikust Kreeka noormees, kes põeb AIDS-i. Nimelt, et leppida oma saatusega ja teha kohanemine mullaga kergemaks, siis käib ta hommikuti rannal liivas püherdamas ning loeb laintele oma jutte, mida enne tema lõppu ilmselt avaldada ei jõuta. Pärastlõunal läheb aga karjamaale ja matab end mulla alla ning loeb ka lammastele oma lugusid. Ja nii iga päev, kuni hirm läheb lõplikult oma teed.