Datsun Cherry

See, kui inimene on teisele inimesele lihtsalt inimene, võib olla korraga nii õõvastav ja samas nii ülendav. Raskete aegade sees ja järel saad aru, et sinu kõrval on olnud kaasteelisi, kellest osad pole väsinud kordagi sind sandaalidega sügavasse laukasse kupatamast ning teised, kelle kukil saad läbida ootamatult pikki trajektoore. Sügavas mustas augus olles näeb valgust ja varje paremini. Näeb ka kahjuks seda, et nii väikest i- tähte arvutis pole, et saaks kaaslase kohta inimene kirjutada. Aga aeg läheb. Argipäev tuleb ja küsib otse, kas hakkad end liigutama või mitte? Kas saad juba vaikselt aru, et tegelikult nii ongi kõige parem? Ka suurimas alanduses on ülendus peidus.
Silmade avanemise päev 6 aastat hiljem. Kõik inimesed pole enam need, kes nad olid alguses. Aga rahu on rohkem kui rubla eest.

Minek. Midagi sama kohmetut ja nurgelist kui kevadine jääminek jõel. Jäätükid nühivad veel kaldapervi ja takerduvad, osad jäävadki mahalangenud okstesse kinni. Kui suudavad sulada, saavad kiiremini edasi ning nad pea enam jääma silmapiirile paistma.