Jyrx

Täiskasvanuks saamine on midagi sama ulmelist kui tavaline eesti õudukas-
igav, välismaiseid analooge matkiv, üldsusele tundmatu.
Sügavalt personaalne on see, millal sellest suurekssaamise müütilisest lindist läbi joostakse.
Nüüd, kus mul on kirjutuslaud ja sellel on raamitud pilt tütrest ja ta sõbrannadest, siis ma mõtlen, et linti on riivatud. Filmides on need detailid tüüplahenduseks olukordades, kus tahetakse näidata tegelase heaolu, positsiooni, küpsust jms.
Ma ei oska ausalt vasta, kas nad minu puhul samuti lihtsalt butafooria pole.

Koolis on mu käe all noor daam, kes erinevate teemade juures ikka ja alati küsib, et kus oli Saatan samal ajal. Ja on sündmusi, kus tahaks talle tõesti öelda, et kas ei näe, et ta oli ju suisa isiklikult kohal.

Teed lilleaia, paned müüri ümber, siis tood seemned, sibulad. Tood ka mulla Jeemenist.
Palju väärt kraami läheb huumusesse tukastama. Kastekann on seejuures kui orase survepesur või kui Kose-Lükati.
Kui on käes see õige aeg, siis on ta ka käes.
Lilled, va õitsilised, on ootamatult salaja üle müüri end putkestanud ja õitsevad üle tee parklas.
Probleemideta teeületus.
Diktatuuri rüpest demokraatia pigisse.
Müürililled 2.
Midagi siin logi(se)b.