Mu toas midagi tiksub ja see pole kell.
Tik-tak, tik-tak.
See ei saa ka naabrite kell olla, see ei saa olla muusika ning see ei saa olla ka need ülejäänud viisteist asja, mis sellise kahtluse korral meenuks. Ma vaatasin järele.
Ainus vahistatud kahtlusalune on aeg, aga kui ma piisavalt fakte ei leia,
pean ka tema vabaks laskma.

Nägin üht kauget tuttavat linnas, kellele loomulikult hakkasin automaatselt tere ütlema.
Aga ma ütlesin vaid te, sest re-ks polnud enam jõudu. Täitsa võimalik, et sellega polnud tal midagi peale hakata.

Ma töötan koolis õpetajana. Ma peaks seda lauset mitu korda läbi töötama, sest ma ei usu siiani, et see mina on mina. Mul läks täna keset päeva meelest ära, miks ma selle elukutse valisin ning siiani pole see meelde tulnud.
Aga samas hetked, kui kamp õpetajaid on koos ning õhku visatakse küsimus-
kellel meie seast on veel oma hambad suus- on midagi, mida jälle ära ei annaks.
Või kui sa oled ruumis, mis on rahvast paksult täis ja sa ikka oled ainus, kes ei varja halli juukseid mingi värviga.

Kui halliks minna, siis ikka vaid esmaspäeval.
Louis XVI kirjutas oma päevikusse Bastille`vallutamise päeval 2 sõna-
"Mitte midagi" ja samad sõnad märkis ta ka peale pulmaööd .
Kui ma kirjutan siis need 2 sõna, siis sa tead.
Mitte midagi.