Me elan ajal, kus maasikajogurtis on viinamarjakestad ja peedivärv, aga ei maasikaid ega sooja lehmapiima. Ma elan ajal, mil noor habras neiu müüb kastiautosid ning mitte midagi ei ole teha. Ma elan ka sellisel ajal, kus lapsed mängivad poodi sedasi, et raha pole ning kogu kaup käib klotside alt läbi ja teeb piiks ning kui sul on säästukaart, siis saad midagi odavamalt, aga müüja ei tea ise ka, kui palju ja kellele.

Miks inimesed kardavad kõrgust?
Näiteks, kui olla katusel, siis aju ei suuda ühendada pilti katuse servast ja tänaval sagivatest inimestest, kuna kaugused on nii mastaapsed ja haprad korraga. Sellest ka see ebakindlus seal ääres seistes. Ma tulin maalt linna üle pika aja ja siis tekkis midagi sarnast, et aju ei suutnud neid kahte kohta kokku panna. Või kui pani, siis olid heinasaadud kaubamaja 3. korrusel ja lauda taga laulis mobiil, endal pojad pesas. Saabus suur rõõm inimestest ja siis tuli ka suur kurbus nendest. Noja nii aju ma ka nüüd ei ole, et kõik eripooled suudaks fikseerida ja ühte kaadrisse lükata.
Õhtusöögiks oli soe sardell ülipudi kartuliga. Jälle ajule midagi kokkuviimiseks.

Ma olen kanatiib, mille on kulland raju.
Ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt.
Ma olen automootor, mis õgib sipelgaid.
Ma olen must lipp ahvi peos.
/---/
Ma olen tigude müstiline selgroog.
I. Laaban