viimase hetke pakkumised!
selline oli stendi pealkiri haigla reanimatsiooni osakonnas.

ja nüüd viimane tants!
selline oli diskori hüüe surnukuuri vanas krapis.

veel viimane võimalus osta imeline voodi!
selline oli silt, mis knopkaga oli kase tüvele pandud surnuaias.

mina ja annelinn

the city of anne/talent

ja see pole üldse kantrilaul. me saime eile jälle kokku. kui suu suitses, astusin bussist maha. mina ja maailm. mina ja trubetsky. mina kui metsik hobune. lasteaedu oli kokku kolm. tõesti kolm. ma ei teadnud, et kaunase puiestee on okeanos, mis lahutab kahte maailma. sest inimesed, kes elavad 1-15 pole eluilmaski kuulnud, et selliseid maju ka oleks, mille number on üle 30. mind ei ole olemas. keegi olla üle tee tulles isegi kunagi ära eksinud. läti neiu omal poolel, mina omal poolel otsimas üksteist. me ei hakka ju üksteisele ütlema, et kuule, ma tegelikult teisel pool teed. lõpuks vahetasime kogemata pooli. aga ega seda ka ei öelnud. lõpuks surusin koodi vale ukse juures ja siis ootasin teda.
selgus, et ka tõnul on sünnipäev. ma ütlesin, et ma ei suuda. ta ütles, et ole mureta, alles 25-selt hakkab aju kärbuma. 37-ne naine tundis muret, et ega pole ta tõttu toas mulla lõhna. perenaine andis pulmafotode albumi asemel kogemata salajaste piltide oma. katsu sa neljandalt korruselt maa alla vajuda. põrand on limiit. kass, kes kunagi kala pole taht, lagistas räimi süüa. kolme sorti salatit oli. lehttaiganat oli. küpsetatuna, aga ikkagi tundus ta nagu niplispits masinate ajastul. keegi tunnistas üles, et oli emale oma hammastest kaelakee teinud. emal oli tänulikkusest pisar läigatanud silmanurgas, kõrva sosistati, et äitäh, aga ma siiski ei kannaks seda. keegi olla oma elust 10 aastat küünlaid söönud, tahid jätnud alles. jõuludeaeg oli raske, suu jooksis pidevalt vett.
1 abielumees saatis mu bussile, aga refleks oli tal selline, et kui õue saime, tahtis käest kinni võtta.

:)(:

:)(:

ööviiul helistas ja ütles, et ta oli lõvilõugade vahele sattunud, meelespea pea oli siis nii tühi olnud, et abi polnud kusagilt loota. härjasilmad olid nii suured, nagu näeks esimest korda, kuidas ööviiuli nutulaulu viisi keegi ei kuule. isegi ratsuritäht oli kustunud olnud. kassikäpad siis lõpuks aitasid ööviiulit. isegi kukekannused olla moraalselt kaasa aidanud. varsakabjad plagistanud naerdada nii, nagu suutsid ja elulõng jäi ilusti terveks.

ööviilul teadis öelda seda ka, et neiuvaipa olla müügil poisipea hinnaga.
nii ei kao see naistepuna ju kuhugile.

aste

ostusedel

0. aste- mobiil
1. aste - arvuti
2. aste- auto
3. aste- korter
4. aste- naine
5. aste- reis kahele kanaaridele

ma edasi ei viitsi teha, aga nii ta on.
mitte mul, aga ühel on ja ilmselt mõnel veel.
mis siis, kui naine tuleb näiteks esimesel astmel?
jätad ostmata?
või kui kolm asja koos, siis rohkem ei tahagi?
miks reis nii hilja? ega sa üksi lähe siis!


kas sa seda hauamonumenti ei mäleta, kus rikkad kadunuksed olid lasknud meelad putod teha? kuidas ainult marmor neid mäletas ja sedagi raha eest.

päike

kaks rinnet korraga- ida- ja läänerinne,
kummaski on palju muutusi.
altar idas, väljapääs läänes.

päike, mu arm, millal lahutad abielu lähisekvatoriaalse kliimavööndiga?
te pidite ju ainult moe pärast veel koos olema?
murepilved pimestavad?
kuu on jälle varjutama hakanud?
ma olen näost nii valge, alates sellest hetkest, kui sa minnes rohu veel rohetama lõid.
kusjuures enam ei ole me vahel uv- ega uvb- filtrit.
muide viimane kõlakas ka- nahavähist on saanud rutiin sinu kummardajate seas.
ära siis unusta mind,
sinu Paras Vööde.