Kui töönädal kulmineerub sellega, et bussis keerad veepudelilt korgi ja selle peale jääd magama, tukkudes ja loksudes terve tee lahtise veepudeliga, siis ei saa mitte mööda läinuks kõike lugeda. Õnneks on magamisse seadne distsipliin sugenenud, et märja pluusi showks siiski asi ei läinud, kuigi oli potensiaali.
Käisin korra Tallinnas ühe lemmiku kontserdil. Lemmik ise oli nii omas mahlas, et olles teda üsna palju kuulnud, siis ta ei seganud üldse ja väga palju ei pidanud enam jälgima ka. Ma seisin vist enamus aega rummijärjekorras, kuid ka see oli nii ka planeeritud. Mehed olid Kuubalt, mehed olid Kuult. Kui nad lavale tulid, siis mõtlesid, et tavalised kange seljaga papid. Mis seal siis ikka. Ja siis nad hakkasid kütma, et tavalised eesti mehed kukkusid sedasi puusi loopima, et nii mõnigi liigutus oli kehaehituse väline. Noored naised olid ennast papide heaks nii ilusti puhevile ajanud, et sõnale ehk ei jäänud ruumi. Keegi mu kõrval oli nukker, et Kuuba papid teevad sellist muusikat raha pärast ja pere äraelatamiseks. Siis mul tuli meelde, kui õudsat asja ma pere äraelatamiseks teen ja siis ei saanud enam eelimise lause ülesehitusest aru. Natuke oli kahju, et keelest ei saanud aru, sest ma tean, et neil on laule, mis räägivad ringi rahmeldavast rotist ja kuidas ta toas vaatenurki vahetab. Selliseid pisidetaile tahaks ikka ja alati teada.
Ainus mõrkjas asi kogu eelneva juures on see, et peale seda kontserti peab ikka edasi siin toimetama. Aga papid olid liiga vanad, et ma ei saanud minemata minna. Buena vista.

Kahekümneviieka viskasin nüüd lauale.
"Tänapäeva noortel on väga imelikud mälestused. Nad kirjutavad ühe lause ja jäävad ootama. Ütlevad, et kui nad olid neljaastased, siis nad tagusid lusikaga televiisorit. Ja muud ei midagi".
Tänapäeva kahekümneviised võiks öelda, et oli aegu, kus seeliku alla lasti antsistaatikut "Lana" ja see oli ka mingi hetk millegi lõpp. Aga mitte päris.