laupäev, november 15, 2003

klaasitehas 2

pensionärist kaevuril, kes elus pole eriti kaugemale oma kaevandusest ja tare-tarekesest saanud, võib olla päris põnev pilveid lõhkuda.

suvi

sellel suvel sain kokku kahe kanepikasvatajaga, kes reisisid mööda eestit oma taimedega. praamile minnes nad tõstsid hetkeks taimed sülest maha, otsisid pileti ja piletikontrolör püüdis midagi tabavat lillede kohta öelda.
lõpuks lepiti kokku, et need on kohvipuud.

vanad kutsusid mind graafikat tegema või nii.
mingi telefoninumber sai isegi mällu pandud Suure Kunsti nime all.
kogemata on sinna juurde telefonimärgi vajutus tulnud.

nüüd Suur Kunst helistab pidevalt tagasi,
aga ei taha vastata,
sest ega midagi Suurt küll lisada pole.

kivisildnik

kusagil on kivisildnikul ja miks ka mitte kivisillal säherdune koht-

vanasti, kui naist võeti,
mindi nõia juurde
ja võeti nõid.

neljapäev, november 13, 2003

proov 584

mis ka ei juhtuks,
ikka sünnivad nad ühes ja samas maailmas,
ikka ummistavad nad saatuse keerdkäike kui kohvipaks solgitoru.
ikka kukuvad nad purjus peaga puruks klaasist kalalette,
ikka teavad nad peast iroonia noodikirja.
nende kohta öeldakse pulmaöölapsed.
isa ei jõua ära juua kõiki drooge, mida saatus pudelisse villib.
ema laenati välja sama kergelt kui piraatkoopia oma kompleksidest.
kusagil räägiti õnneõitest, kuid selle hetkel vaatasid nad piinlikkusest aknast välja,
väikesed töökad sisyphosed.
mis ka ei juhtuks,
ikka sünnivad nad uuesti,
olles õppevahendiks saatuse näiteklassis kui ümbersünni ahela enesekordused.

tehas

mu akna taga on klaasitehas.
kui uskuda, et herr fordi konveiertootmine toimib ka siin unustatud tartu linnaosas, siis
ilmselt on punt töömehi ainult klaasipurustamisosakonnas. on kellaaegu, kus see toiming läheb eriti rajuks. klirinat saab siis tuba täis.

mõtlen vaid, millise katarsise need mehed võivad saada, kui kusagil juhtuvad suvalist TERVET klaasi nägema.

teisipäev, november 11, 2003

mõju

kunagise bestselleri nimi oli "kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi".
elu näitab, et ma pealkirja teise poolega saan kenasti hakkama.
nimelt tunnistas k., et tänu minule on hakanud ta liivarõngaid sööma.
selle peale ma ei osanud esimesel hetkel midagi kosta, sest ma ei tea end neid küll
söövat või ostvat. k. ütles, et ma olevat kunagi ühe ostnud ja ta söövat nüüd minu järgi neid pidevalt.
no ja nalja pärast ma ju seda rõngast ei valinud tol korral, sest mis huumor see ikka nii väga oleks. võibolla ma tõesti tahtsin inimestele siis kuidagi mõjuda.