vanad eided

katkeid vanade eitede elust, kusjuures eided ise on täiesti positiivsed kangelased.

selleks, et üldse mingit lugu saaks, kogunevad nad toomel, neid peetakse rebasteks ja räuskavad naerda, kui
kondi aadu lavale pürib. rasmus on selleks õhtuks suisa oma silma loovutanud. palutakse vaadata kuke silmi. noor neiu röögib, et mis tal neist ikka vaadata. rahvas rõkkab. kukk ise, esimeses reas, peab nentima esimest korvi. siis tuleb lavale uus neiu, keda püütakse kanakarja saata. tema palub kohe kuke karja minekut. inimestel saalis saab sellest ainult hea meel. mingi gunnar viimsist jääb omaalgatuslikult seinte kohtumist nurgas piidlema. eided on seejuures terve aeg saalis istunud. kui kolhoosi astumine otsa saab, siis lähevad nad pärna alleele. korterisse jõudnutena hakkavad nad riietelt haamrit ja näpitsat kasutades kõike üleliigset eemaldama. sellel õhtul on kapist välja tulijaks vana tallinn, mis lõpetatakse kiirelt. seejärel minnaks koridori ja välisuksed eemaldatakse julgelt. võetakse lame diagonaal üle muru, suvalise auto suunas. istutakse sinna taha pingile, tingimusel, et õlled võetakse oma kotti. nad ei tunne tartut ära. sohver veel siiski mäletab. eided kukuvad siis piletihinda tingima. lõpuks maanduvad nad saalis. ligi tuleb usuteadlane, kes toob tervisi ja ütleb, et tuli siia üheöösuhet otsima. omalt poolt pakub tuld. no, mingi riho läheneb siis ja küsib, kas kampsunile trükitud johnson on eide peiu nimi. alex, kes uurib eesti ratsaväge, tõstatab küsimuse, kust mäletasid vanad talupojad rootsiaegset sõjateed näidata. peeter ütleb, et läheb luteri kirikusse katoliiklusest ja paganlusest rääkima, usupuhastuspühal. ta kartvat seda juba augustikuust alates. mingi hetk on eided siis lava ees üürgamas bändile, kes oma saundidest on rabatud.
small talk jätkub kuldariga, kes just on vee omale sisse pannud ja kes uurib naistepäeva. kuldar mõtleb, kas tants tuleks kõne alla. aga ei tule.
kusagil oli see koht ka, kus ants tegi eitedele selgeks, et ainuüksi nende eriala valik on tuleviku ahendanud ja seeläbi selle tuksi keeranud.

eided ei lähe ikka veel koju.

pood

kunagi oli ümera pood kõige lähemal üldse, füüsiliselt aga ka poeideele.
täna käisin siis jälle seal vana armastuse lahinguväljadel.
kõik oli nii kallis.
kõigele olid suvalised kroonid otsa topitud.
kassiiride juuksed olid nii pikaks kasvanud, et oleks suure laari punupatse saanud teha.

Keskkonnatehnoloogi Curriculum Vitae

vaatasin veidi antiikkunsti alt vana-kreeka skulptuuri pärle.
mõtlesin, et kui võttagi teemaks "inimfiguurid kreeka kunstis",
hüüumärgiga ilu juures.
ilusaid inimesi otsides peatuks vaid skulptuuride prototüüpidel.

seejuures oma iluideaali varjamiseks kataks suisa peeglid.

kiik

Kiiga juures oli ikka tantsuplats. See oli tasane muru, hein läks viimaks tantsimisest mustaks. Vanast ja nüüd niisama. Pole meite pool tantsuplatsi labidaga tehtud, oli nii, kui ta oli. Pääasi, kui oli tasane. Need suured moonikpillid või lõõtsad, nende järgi tantsiti. Kiiga juures ma'p ole näind torupilli, need olid ikka kõrtsid. Mänge ma'p mäleta, midagit vigurid oli ka, tule midagit meele. Änamasti kiiguti ning lauldi. Noored käisid ikka kiigal. Mõni vana, kedas too huvitas, läks ka vaatama teiste nalja. Seda'p ma tee mitte, kas ta kiikuma ka läks, ma põle näind (ERA II 157, 104 (5, 6) < Anseküla khk, Salme v, Tiirimetsa k - Amanda Raadla < Priidik Nuum, sünd 1865 (1935)).

kangelased

me kasvame koos kangelastega, kuid unustame ära, et kangelased kasvavad ka koos meiega.
eelmine nädal tuli üle linna vinski mulle vastu.
sõitis rattaga, ilmselt oli see ta oma laps, kes istus tal pakikal.
ees korvis olid aga terava profiiliga vahtralehed.
kui proua wiklandi uskuda, siis nägi ta karlssonit viimati pariisi turul enne raamatu ilmumist. seega on vaasalinna väike tont veelgi paremas eas ja veedab võibolla aega, kusagil st. tropez rannas pirukaid süües.

mees ja naine 30 aastat hiljem

ying ja yang eesti moodi.

hubert ja hilda elavad tillukses talus maalapiku serval.
hubert on amatöörastronoom, tema valmistatud teleskoope hinnatakse kõrgelt oma ringkonnas. talu juures asuvale kivivarele rajas ta tähetorni. sealt avaneb see, mis ongi tema reaalsus.
hilda on sügavalt usklik naisterahvas, kes vaatab ka taeva poole, kuid näeb seal sootuks muud, oma reaalsust. hubert ei hooli usust, hilda astronoomiast.
neid peljatakse veidi. külarahvas, kes kunagi pelgalt lootuses saada rohkem maad, õigeusku astus, palub hubertilt oma võimsate aparaatidega avastada ja leida kõige muu kõrval ka jumal, pigem enda kui hilda jaoks.
hildast vagamat inimest annab otsida, hubertist fanaatlisemat astronoomi siin pole.
nii nad elavad, sama söögilaua ja aseme juures saavad kokku, kuigi viibivad erinevais sfäärides.
mehe poolt teadmised, naise poolt usk.
sihtkoht on taevas.
see on nende harmoonia.