reede, veebruar 20, 2004

tüdrukud sõidavad koju ja kutsuvad üksteist külla omale. 1 neist kurdab sügelevat tunnet, kui teab, et teise ema on ka kodus ta tulekul. siis otsustab teine talle ise külla tulla. kodus j2tab lauale kirja-
l2ksin karlssonile kylla, ta elab annelinnas, yhe maja katusel.
kutsuja palub kyll, et kirjuta, et l2ksid roosi juurde, sest ma nii tahan ikka roosi olla.
aga teine siis möönab, et hea küll, ma panen siis lihtsalt karlssoni juurde läksin.
ma tahtsin roosileht olla, osad asjad vist ei muutu siis.

neljapäev, veebruar 19, 2004

valge vares lahjendas siirupit "minevik", kui künnivares sisse astus ja meenutas, et mittemiski ei välista, et ta on pelgalt tünnivares. seened seisid ühel jalal, uskudes, et nad on kunagi kurgedega ühes mestis olnud. püstijalabaar oli otsekui seente pealt maha viksitud ja neile omane vaid. kärbseseen kohendas kraed ja lõi lepatriinule külge, argumendiks neid ühendavad täpid. keegi lõi letti searasva pakendi, millel 1 rõõmus siga naeratas nii, nagu poleks ta aru saanud, mille jaoks ta poseeris. nuttev siga vorstile! skandeeris tigu, kes oli igas teemas kodus, sest asi see siis minna poole jutu peale kotta unele. siirup oli kange, sest nii kui loomad seda jõid ja oma mineviku üle mõtlema hakkasid, olid nad ühtäkki nii inimlikud.

esmaspäev, veebruar 16, 2004

naine ja lasteaed 21 aastat hiljem

"mõmmikus" oli meil täna esimene päev. kuna juhataja polnud kokkulepitud ajaks tulnud, lugesime venekeelset piiblit ja värvisime pilte, mitte piiblis, vaid värviraamatus. lõpuks olimpiada tuli siiski ja ytles, et ta ei usu, et me pidame täna tulema. paberid rääkisid teist keelt. eesti keelt. läksime siis rühma. miia sai omale traktori pildiga kapi. hiljem kasvataja otsustas siiski ümber ja nüüd tal on palliga. teemaks oli täna sini-must-valge ja selle joonistamine. ma pole miiale sellest kunagi veel rääkinud, aga see selleks. kasvataja sai pahaseks, kui lapsed vastasid küsimusele, kus te elate, et elavad kodus. MIS KODUS? TE ELATE TARTUS! lastel on uhked nimed richard, emilie, kevin, milla. siis tuli söömine. kokatädi tuli oma ämbriga ja oli väga pahur, sest tal oli kõht NII tühi. ja siis ta kukkus ise sööma hoopis. lastel oli oma kindel koht, eri söögiaegadel see varieerub. keegi oli "uimase" peaga oma hommikusöögi kohale istunud. tõsteti siis ümber. lapsed peavad istuma sirge seljaga ja lauale "liheduses". hapukapsasupp oli. peale seda oli yhispissimine. kõigil tuli. miial veel mitte.

pühapäev, veebruar 15, 2004

selja peal on käed
mina ja tallinn, mina ja allilm.

avaras raamatupoes seisin seljakotiga, lugesin. keegi läks nii mööda, et tahtis kotti oma liikumisega kaasa hoovata. tegin tõreda ilme ette, kui pöörasin pead, sest mulle pole säärane nühkimine kunagi istunud,
ma pidin kolma korda siis veel taha vaatama, sest see oli Esimene Mees ise.
ta oli kilekotiga, suur oranz k peal. (riik pole rahvast kaugenenud)

ah, et mida siis Tema sirvis? usu või ära usu, kuigi suht ükskõik , inglise- eesti sõnaraamatut. nota bene.

käisin ka säärases kinos, kus joonestaja, kes muidu oma objektidel ei käi, tegi sinna kolm käiku ehitamise ajal. 2 ehitajat said infarkti.

lennujaamad asendaks hetkel raamatukogude või äärmisel juhul raamatupoodidega, sest inimene tahab ikka aina kaugemale.
ja kiiremini, ilma nõela pistmata.

tõelised on ainult need asjad, mida tehakse kohusetundest. (kant)
sellest siis sissekande tõelisus.