londoni börsil

ma valetaks, kui ma ütleks, et ma olen londoni börsil, aga samas valetaks ka siis, kui ütleks, et ma pole.
õpetajad loevad minuteid ja tõeliselt kardavad laste ette minna. nad kirjutasid tekstid kodus valmis, aga need ei jäänud pähe. kell helises ja minna tuleb. pea valutab ja kõht valutab. naeratame peale jõulu esimest korda.

1 pere oli teel hobusega siia, aga nad täna ilmselt ei jõua veel.

Ma olen esimest päeva uues kohas tööl. Ma ei tunne siin oma meelest kedagi.
Kohutavalt sarmikas daam tõi mulle millegipärast kimbu lilli ja ytles, et ega kevad pole enam kaugel. Ma olen natuke löödud sellest kimbust ja kevadest, mis nii lähedal.
Aga see daam polnud ainus. Tuli teine daam ja andis oma kapis mulle sahtlid. Mõnes kontekstis on see hullemgi kui lillekimp. Päeva teise poole ülesanne on liituda mõne kohviringiga.
Hea meel on sellest, et mu koolis on ka terass ja seal on aiatoolid ja see vaade läheb lahti juba õpetajate toast.
Mulle on alati meeldinud pateetika ja eriti internetis. Täna tuleb tõdeda, et ma oleks justkui koju jõudnud. Seda, et kõik muutub, ma siia ei lisa.

ma käisin rattaga sõitmas. kõik rattaga sõitjad on mu sõbrad ütleks erlend.
kohe algusest peale näkkas. mul pole sedasi kunagi olnud. mul olid silmad nii lahti nagu tõllarattad. keegi oleks võinud küsida, kus kutsar on, aga samas inimesed kandsid kogu nädala toitu koju ka, niiet mis sa segad, käed niigi läbi. esimene leid oli laualamp, punane ja aastast 65. siis oli küll äravalitu tunne. ma jätsin lambi paika ja sõitsin edasi. punt tomateid oli mu järgmine aare. see ajas juba suu kõrvuni. jalad rohelistes dressides väntasid edasi, aga nad ei pidanud palju, sest järgmine peatus oli puruvihane tinasõdur, mis lebas arbi tänaval. mul oli kõhu peal sahtel kui gurul, kui kängurul. tegelikult mahub ikka palju. tinasõdur kõhtu ja siis edasi, va väntaja. kassitoomel oli kena näha, et seda niidetakse muruniidukiga. see mõte ajab siiani naerma. keegi oli teele sättinud ajalehetäie valgeid klaare. "võta" oli selle kompositsiooni nimi. "ei võta!" oli sel hetkel minu oma. supilinna spordipargis ootas mind hobuseraud. ma vaatasin inimesi, kes olid ka rattal väga hoolikalt. mõned olid mulle võõrad, mõned tuttavad, aga nad ei osanud ilmselt mitte aimata ka, et selles kontekstis olid nad suisa mu sõbrad. siis ma keerasin rattanina kodu poole, sest tasku oli täis ja rohkem poleks enam meelde ka jäänud.

mul on nii ilus ja puhas tsitaat
ja teha pole midagi.

"ma viskasin oma iseloomu minema ja nüüd olen nagu tühjaks imetud riis!"

selle ütleja eraldati ühiskonnast ikka.