teisipäev, jaanuar 08, 2008

kangelased üheks päevaks

ta tuleb. see päev ma mõtlen. kus sa tõused juba palju varem, kus sa polegi magama tegelikult läinud. oma pikkade juustega külvad sa vaid kiiskavaid jutte tolmuses toas. astud toast vaikivale tänavale. inimesed ei tule vastu ega kaugene, sest magavad kui hallid hiired mustas urus. aga sina lähed. nagu tont, nagu see, kes kogu aeg olla oled nii väga tahtnud. pilgus peegelduvad poodide ustavad read. ronid üle tara ja mittemidagi ei tule vastu. aga lähed. sa tead, et ainult nüüd on kaamera su peal ja mittemidagi olulist pole teha. sinu päev, sinu makett tervest elukaarest. kaamera otsib sind maastikul kaua. mitte kui haruldast lindu, vaid kui raagus puude ilmetut võra. otsib, kuni lõpuks unustab. sinus kõlavad kokku kõik need mittehetked, mida oleksid salamisi tahtnud omada. mitte need imalad südamepuistamised, mitte ka need pärsitud unenäod. samm läheb oma meelest nii väga edasi. sirge ei lõpe, aga sina kaod ikka. kaadrist väljujal on rohkem võimalusi kui sinna tulijal.