Pasknäär tuleb sügiseks linna, kuigi ta pole linnalind, aga maaelu rutiin kohutab teda.
Hunt ei maga alati oma pesas. Ta magab siis, kui uni on. Susi jumaldab päevaund ja magab igas lohus. Oma magamistuba tal pole. Kobras aga ei anna forellile üldse võimalust.
Ameerika naarits sõi euroopa oma Eestis ära.

Isad on kopid, lapsed peist.
Armukesed kattivad meid süsteemist välja.

Frank Zappa lõhkus mu raadiot, seest poolt küll, aga seda kindlamalt. Saatejuht hõikas vahele, et ärge hakake ometi Zappa fänniks, sest siis tuleb loobuda oma kobedast autost- just nii palju läheb ta maksma. Täna õhtul tuleb nailonmõmm raadiolainetesse hulpima. Aeg lebab seminaridest osavõtjate nimekirjades õppejõudude sahtlites. Tänutäheks ei lenda atmosfäär minema ja Maa tuum on ikka nii kuum. Kurt kirjutab uut muusikat. See on tema nirvana.

Ristisõjad

Ma jõudsin koolis ristisõdadeni. Tegelikult ei osanud teemat kartagi. Igatahes poole jutu pealt läks üks tüdruk esimeses reas endast täiesti välja, Urbanus II käitumine oli tema jaoks talumatu.
"Kuidas paavst võib sedasi üles kutsuda! Mõõgaga usku levitada! See pole moraalne!"
Mõtlesin, et rahustan teda jutuga renessansi aja paavstidest, kelle keskmine nimi oli kombelõtvus ja luksus. See oli kriisi viimane aste. Tütarlaps oli nutma puhkemas. Ajaloolise empaatia vastu olen ma jõuetu. Ma tean küll, et võin mõne jaoks õudusi rääkida, kuid mul muuduvad oskused õpilaste kriisist välja toomiseks.
Ajalootunnis peaks psühholoog istuma kusagil nurgas, et siis shokis õpilasi kokku korjata ja kokku lappida, sest muidu me ei tule sellest keskajast puhtalt välja.

Selle tüdruku padi võis olla õhtul täitsa märg.