läbipaistmatute klaasidega bussid on mõnusad. tule, kus tahad maha ja ajamasinat pole vaja.
eelmine nädal ei pidanud närv vastu ja tulin kottpimedas bussist ootamatult välja.
kusjuures ise veel palusin bussijuhti, et teeks siin peatuse. võru maanteel polnud tegelikult liiga kaua aega mitte ka käinud.bussijuhid vahel võtavad mu pildiga dokumendi oma kätte ja siis vaatavad kaua ning piiksuvad sapiselt- reaalses elus oled parem.
üle mõistuse palju tuleb sõita ning see paneb mõtlema ja lootma, et kusagil karmapangas saab nende sõidukilomeetrite eest lisapunkte.
või kui neid tõesti ei saa, siis ehk kleebitakse selga räsitud roosad tiivad ikka vähemalt.
kui heliseb kelluke, saab keegi liinibussis aru, et ega üle bussimootori allaandvate kolvirõngaste rändlinde ära ei rõngasta.

mõtlen- järelikult olen olemas.
see on ammu öeldud.
triigin- järelikult olen olemas.
see on nüüd ka öeldud.
aga triikida riideid just oma seljas, et tunned kuidas tuline raud üle käsivarre käib ja siis natuke on seda sahmi ka sees, et äkki on ikka liiga tuline.
hommikuti äratab, meelde jääb ka.
ja siis neid riideid seljas ka nöeluda veel. oh, see on nii imelik.
aga ma arvan, et lagi ei ole mul veel käes.