sain just sõnumi, et kuule, siin on ju paradiis.
see ei tulnud kusagilt nurgapoest, kus oli metsik allahindlus,
see ei tulnud orkestri lavaaugust, kus tshellomängijal oli püksilukk lahti, kuid kelle mäng oli ikka nagu inglil,
see ei tulnud raamatukogust, kus keegi oli lõpuks on the roadi järjekorra ette saanud,

see ei tulnud üldse vist, see sõnum
või kui tuli, kuidas võrguopraator selliseid asju läbi laseb,
tundmata kadedust.

ma elan sellises majas, kus arhitekt ei pingutanud väga, kus ehitaja ehitas osadest materjalidest omale suvila ning kuhu inseneri juurde ei lastud. vaatamata sellele elab esimesel korrusel psühhiaater, kes eksib ikka trepikojaga. ta ei eksi mitte välisukse juures, vaid kusagil korteris märkab, et see pole see. ta mati undi sõber muidu. teisel korrusel elab keegi kunstikriitik, kes eesti popmuusika loodab yhel päeval maatasa teha. tal on üsna usjad artiklid, aga see ei välista, et midagi eluks vajalikku neis pole. nojah. kolmas korrus on mehele, kes on oma autole graveerinud oma nime ja siis tähelepaneku, et teel olympiale ja selle võidule. nii ta siis oma masinaga siin linnas kihutab, põhjust ju ka on. neljandal elab tagaotsitav. keda ajavad nii inimesed kui politsei taga. ta on ka ainus, keda ma teretan. sest ta tunneb ära, sest teda lihtsalt ei tohiks ju näha. ta punastab ja siis jookseb minema. ja kusagil elan ma ka. elaani täis topitult,
aga ma ka ei pinguta väga.