Tore on käia teatris Tallinnas Pärnu kaudu. See kord aga läks eriti kenasti, kuna teater algas juba välisuksest. Nimelt tuli välja, et Rein sai 50. Kui püstitada esimene hüpotees, siis oleks see järgmine- juubilari kolleegid, kes etendust vaatama on tulnud, ei taha grammigi maha jääda laval toimuvast. Mitte ainumaski neist ei suutnud leida saalis ise kohta, ilma et piletikontrollid poleks neid käe kõrval kohale viinud. Nimesid ei nimeta ja tunne on see, et härrased ja daamed polnud teatris esimest korda. Näitemängu teksti tõlkija, kes istus esimeses reas, hakkas esimesena pudenema oma naeru kätte, sest küllap ta oli ise ennast ikka üllatanud. Siis hakkas naerma ka lavastaja ja võimalik, et esimest korda ta sai millestki nüüd oma tükis aru. Võimalik, et juhus tegi lihtsalt sohki. Nii mõnedki teatri alustalad jäid magama. Kui mina oleksin olnud sel hetkel teater, ma oleksin mures ja ärevuses olnud. Väga harva, kui üldse kunagi, siis just siis oleks tahtnud omada kärbse silmi. Sobivus poleks olnud aktuaalne. Lõpuks hüppas lavastaja lavale ja ütles, et Rein ei taha sünnipäeva tähistada. Inimesed mõtlesid murelikult kõrval ruumis olnud kaetud lauale. Rein tahtvat lihtsalt saltoga nelja meetri kõrguselt vette hüpata, kuid sellist kohta pole meie linnas. Lava kohal, lae all rippus üks mõnus platsdarm, mis jättis mõtetesse mõnusad võimalused. Keegi siiski ei hüpanud, kuid mõnes mõttes tegid seda siiki kõik.