Papid Eesti-Läti piirilt

Papi A

-Millal sa viimati nii õnnelik olid, et õnne jäi üle? Et oleks osa suisa ära andnud?
-Tead, viimane kord oli siis, kui naine ära suri. Tõsiselt. Nii hea hakkas peale seda. Polnud tülitsemist ega kedagi.

Papi B

Papi istub tugitoolis. Tema naine otsib kappidest meeleheitlikult assortii- kommikarpi. Mees vaatab teda pikalt ning siis ühmab-
- Võtsin küll omal ajal noore naise, aga nüüd ikka vana jahmerdab nii ringi, nagu poleks aru peas. Mo isa ütles ka, et ära väga värvitud võta, et selle saab küla omale. Võta naabrinaine, et selle käsi-jalgu tunned juba niigi.

vari

bussidest võiks siiski rääkida. ma kasutan neid nimelt väga ära.
nüüd on enamasti neis umbe lämbe. raadio on ja jääb elmariks, mistõttu on mul tunne juba, et selle peal bussid sõidavadki, et lisaks bensiinile vajavad mootorid eestikeelset muusikat. mulle meeldib teha oma asjadest pinnalaotused, et vältida võimalikke toolinaabreid ning vaadata 5 minutit aknast välja ja vajuda uneilma ära. kõik käib mööda rutiini. tähelepanu on sellises seisus kerge tõmmata omale. ainuüksi raadio kinnipanek võib pea segamini ajada. või inimese tulek bussi peale valgemetsa peatusest. linna sisse sõidame pikalt turu tänavat pidi. vastu päikest näed paneelmajade rannajoont, kuid seekord oli hoopis teisiti. ühe 5- kordse maja katuse serval seisab inimene käed taskus. buss sõidab peatumata sellest mööda. inimene katusel töömees olla ei saa, sest ta seisab pikalt ja rahulikult, abivahenditeta. niisama vaatleja ka ilmselt pole, sest milleks olla nii ääre peal. samas sealt võib tõesti olla linna parim vaade. vaade oma elule.
õhtustes uudistes teda ei mainita, ilmselt see vaade siiski inspireeris.
või tõusis ta lihtsalt lendu, aga see ei ületaks tänapäeval uudisekünnist.