Pühapäeva pärastlõuna pargis.
Ikka ja alati selle poole teel.
Taevas on hajevil, maapind nii konkreetne.
Oksad avali, uksed kinni.
Inimesena nii kohatult kohalik.

Siiralt Teie,
Udu Loor

Natuke on juba õhtutes kaotusekibedust.
Õhevil pojeng kiljub vaasis: "Siit hakkab lõpp pihta!"
Natuke on seda aroomi ka, et saja aasta pärast jälle ja siis kasvõi mais.
Ma ei salli hüvastijätte, aga kui need tulevad sellest hoolimata,
siis ma tahaks, et krappidest kõlaks üks vanakooli rockrapsoodia. Jah, 80ndad ja juuksed lähevad ise õhku täis.
Tagasi seekord ei vaadata ja kihlvedusid ei sõlmita.