Saatsin sõnumi:" Kuule, mul on liblikad kõhus!"
Ta saatis vastu: "Hakkab jälle pihta?!"
Ma ei näinud küll ta nägu, aga teadsin seda peast ka- ta muigas natuke, tal oli sutsaki hea, sutsaki kurb meel asjatult elatud aastate pärast.
Siis ma ootasin veel natuke kui valssi tantsiv Matilda.
Tema kusagil küpses. Siis saatsin uue sõnumi: "Ära sina küll kunagi liblikaid söö- nad pole söömiseks mõeldud. Kapsaliblikas maitseb kui kuivatuspaber. Kuidas saab nii rumal olla, et nii lühikest elu hakata sööma?"
Ta sai selle siis, kui oli mu ukse taga.
Sisse ta täna ei tulnud. Vaevalt, et teeb seda hommegi.
Armastus kujundlike väljendite vastu jääb.

see oli ruum 119, kuigi see on ainus asi, milles ma üldse kahtlen. klass oli kuivalt bee? ja õpetajal olid seljas hallid riided. meil oli matemaatika ning me olime nii põhikool kui üldse olla sai. tahvel kandis rohelist mantlit, kuhu kriit jäi halvasti kinni. me olime järjega seal, kus tahvlil oli koordinaatteljestik oma X- ja Y-teljega. see oli palju kordi varem ka olnud, seetõttu oli tast mõnus rutiin saanud. sel päeval aga kõik muutus. ilma pikema sissejuhatuseta tõmbas õpetaja joone ja ütles, et see on Z-telg ning et nüüd saab temast lahutamatu osa koordinaatteljestikust.
silmade avanemise päev. ma pole enam kunagi hiljem nii emotsionaalselt matemaatikasse suhtunud, sest see võpatus on siiani sees. samas on olnud elus asju, mida saab võrrelda selle müstilise Z-telje tõmbamisega, siis on jälle olnud silme ees tasand kõikumas seal teljestikus, see tahvel, see ruum, kus nurgas ujusid kalad ja kus õpetaja lihtsa joonega midagi väga ümber paiskas.